Summeeritud tööaja tingimused töölepingus – mida peaks teadma?

Summeeritud tööaja arvestust peab tööandja siis, kui inimese tööaeg ei ole tavapäraselt 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas, vaid jaotub nädalate ja kuude lõikes ebaühtlaselt. Teisisõnu rakendatakse summeeritud tööaja arvestust eelkõige graafikujärgse töötamise korral. Selline arvestus võimaldab tööaega paindlikumalt jaotada, kuid seejuures tuleb hoiduda töötaja õiguste rikkumisest.

Järgnevalt selgitame, millised tingimused peaks summeeritud tööaja korral töölepingus kindlasti reguleeritud olema.

Lisaks tavapärastele töötingimustele tuleb summeeritud tööaja kasutamise korral töölepingus kindlaks määrata ka tööaja arvestusperiood, tööajakava periood ja kavaga tutvumise võimalus. Tööaja arvestusperioodiga määratakse kindlaks ajavahemik, mille ulatuses töötunnid ära jaotatakse. Töölepingu seaduse kohaselt võib arvestusperiood üldjuhul olla kuni 4 kuud (§ 46 lg 1), erandjuhtudel on lubatud ka pikem periood (nt turvatöö valdkonnas võib arvestusperiood pikeneda 6 kuuni, tervishoiutöötajatel võib arvestusperiood olla kuni 12 kuud). Arvestusperioodi põhjal peab tööandja koostama tööajakava ehk graafiku ning kehtestama selle teatavakstegemise korra. Üldjuhul koostatakse graafik ühe kalendrikuu kaupa ning järgneva kuu graafikut tutvustatakse töötajale alati eelneval kuul, täpne tutvustamise kuupäev peaks töölepingus samuti selgelt kirjas olema (nt hiljemalt eelneva kuu 16. kuupäevaks). Nii saab töötaja teada, kui paljude töötundide tegemises on tööandjaga kokku lepitud ning milliseks kujuneb järgmise kuu töötasu.

Veel on graafiku koostamisel oluline silmas pidada, et tööaja planeerimisel oleks täidetud puhkeaja nõuded. Töötajale peab 24 tunni jooksul jääma vähemalt 11 tundi (§ 51 lg 1, erandiks lg 4) ning 7-päevase ajavahemiku jooksul vähemalt 36 tundi puhkeaega (§ 52 lg 2).

Nagu ikka, võib kokkulepitud töötundide arv arvestusperioodi kestel jooksvalt muutuda – mõnel päeval võib tööaeg kujuneda graafikujärgsest ajast pikemaks, teisel päeval võivad aga kokkulepitud töötunnid üldse tegemata jääda. Nii ületunnid kui puudujäävad tunnid selguvad alati arvestusperioodi lõpus ja need tuleb töötajale hüvitada. Ületunnid hüvitatakse töötajale võimalusel kas vaba aja andmisega või rahas (ületunnid tasustatakse 1,5-kordselt) ja seegi tuleb töölepingus selgelt kokku leppida. Kui arvestusperioodi lõpuks kujuneb töötunde kokkulepitust vähemaks, sõltub edasine sellest, kas töötundide vähesus on tingitud tööandjast või töötajast. Kui tööandja pole suutnud töötajale kokkulepitud mahus tööd anda, tuleb maksta puuduolevate tundide eest vähemalt keskmist töötasu (§ 35). Kui tundide puudujääk on tekkinud töötaja enda süül, ei ole tööandja kohustatud puuduolevaid tunde kompenseerima. Riigipühal tehtud töötunnid tasustatakse kahekordselt (§ 45 lg 2). Öisel ajal töötamise eest makstav tasu võib olla arvestatud töötasu sisse, kuid vastav kokkulepe peab olema töölepingus selgelt kirjas. Kokkuleppe puudumisel tuleb ööajal töötatud tundide eest maksta 1,25-kordset töötasu (§ 45 lg 1).

Artikkel ilmus kaubanduskoja märtsikuu Teatajas.

Allikas

Isikliku sõiduauto kasutamisest ettevõtluses

Ettevõtjad on tundnud huvi, milliseid makse tuleb tasuda ja mida silmas pidada, kui ettevõtlusega seotud sõitudeks soovitakse kasutada isiklikku sõiduautot.

Isikliku sõiduautona käsitletakse sõidukit, mis on töötaja või ettevõtte juhtimis- või kontrollorgani liikme kasutuses ning ei ole ettevõtte omanduses ega valduses. Sellist sõidukit on võimalik kasutada ettevõttega seotud sõitudeks kahel viisil – isikliku sõidukiga tööalaseid sõite tehes või rentides sõidukit ettevõttele kasutamiseks. Isikliku sõiduauto kasutamisel peetakse töösõitude üle arvestust sõidupäeviku abil. Ettevõttele renditud sõiduki kasutamisel ei ole sõidupäeviku pidamine kohustuslik, kuid sel juhul tuleb ettevõttel tasuda riigile igakuiselt erisoodustusmaksu 256 euro pealt, mis on rahandusministri määrusega kehtestatud erisoodustuse hind. Maksu ei pea tasuma, kui sõidukiga tehakse 100% üksnes töösõite, kuid ettevõte peab siiski olema vajadusel valmis sõitude otstarvet maksuametile tõendama. Kõige lihtsam on seda teha sõidupäeviku abil.

Isikliku sõiduki kasutamisel kompenseerib tööandja ettevõtlusega seotud sõidud maksuvabalt kuni 335 euro ulatuses. Hüvitise sisse on arvestatud kõik auto kasutamisega seotud kulud (remont, kütus jne), mistõttu tuleb sellise variandi puhul kaaluda, kas 335 eurot katab kõik ühes kalendrikuus töösõitudele tehtavad kulutused. Hüvitise piirmäär on kalendrikuupõhine ning teistesse kuudesse seda tasaarvestusena üle kanda ei saa, lisaks tuleb suurema hüvitise maksmise korral tasuda piirmäära ületava osa eest erisoodustusmaks. Seetõttu ei ole isikliku sõiduauto kasutamine töösõitudeks mõistlik, kui töösõitudele tehtavad kulutused on püsivalt suuremad kui 335 eurot kuus. Sõidupäevikus tuleb kajastada sõiduki kasutaja nime, auto registreerimisnumbrit ning tehtud töösõitude alg- ja lõppnäite koos töösõidu sisu täpse kirjeldusega.

Paindlikumat kulude hüvitamist võimaldab isikliku sõiduauto rentimine ettevõttele. Sellisel juhul annab näiteks töötaja või juhatuse liige oma isikliku sõiduauto ettevõttele tasuta või tasu eest rendile. Tasu eest rentimisel tuleb jälgida, et renditasu oleks vastavuses turuhinnaga, sest tavapärasest kõrgema hinna eest tuleks tasuda erisoodustusmaksu. Ettevõtte töötajale või juhatuse liikmele makstavalt rendilt tuleb kinni pidada tulumaks. Rentimise korral katab ettevõte kõik sõiduki kasutamisega seotud kulud 100% ulatuses, kuid sõidukiga tehtavad erasõidud peab ettevõttele siiski hüvitama, vastasel juhul tuleb erasõitudele tehtud kulutuste pealt tasuda jällegi erisoodustusmaksu. Sõidupäeviku kasutamisel tuleb sellesse märkida samad andmed nagu isikliku sõiduki kasutamise korral, erinevus on vaid selles, et arvestust tuleb pidada nii töö- kui erasõitude kohta (erasõitude sisu ei pea täpselt kirjeldama). Allikas