Summeeritud tööaja tingimused töölepingus – mida peaks teadma?

/in /by

Summeeritud tööaja arvestust peab tööandja siis, kui inimese tööaeg ei ole tavapäraselt 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas, vaid jaotub nädalate ja kuude lõikes ebaühtlaselt. Teisisõnu rakendatakse summeeritud tööaja arvestust eelkõige graafikujärgse töötamise korral. Selline arvestus võimaldab tööaega paindlikumalt jaotada, kuid seejuures tuleb hoiduda töötaja õiguste rikkumisest.

Järgnevalt selgitame, millised tingimused peaks summeeritud tööaja korral töölepingus kindlasti reguleeritud olema.

Lisaks tavapärastele töötingimustele tuleb summeeritud tööaja kasutamise korral töölepingus kindlaks määrata ka tööaja arvestusperiood, tööajakava periood ja kavaga tutvumise võimalus. Tööaja arvestusperioodiga määratakse kindlaks ajavahemik, mille ulatuses töötunnid ära jaotatakse. Töölepingu seaduse kohaselt võib arvestusperiood üldjuhul olla kuni 4 kuud (§ 46 lg 1), erandjuhtudel on lubatud ka pikem periood (nt turvatöö valdkonnas võib arvestusperiood pikeneda 6 kuuni, tervishoiutöötajatel võib arvestusperiood olla kuni 12 kuud). Arvestusperioodi põhjal peab tööandja koostama tööajakava ehk graafiku ning kehtestama selle teatavakstegemise korra. Üldjuhul koostatakse graafik ühe kalendrikuu kaupa ning järgneva kuu graafikut tutvustatakse töötajale alati eelneval kuul, täpne tutvustamise kuupäev peaks töölepingus samuti selgelt kirjas olema (nt hiljemalt eelneva kuu 16. kuupäevaks). Nii saab töötaja teada, kui paljude töötundide tegemises on tööandjaga kokku lepitud ning milliseks kujuneb järgmise kuu töötasu.

Veel on graafiku koostamisel oluline silmas pidada, et tööaja planeerimisel oleks täidetud puhkeaja nõuded. Töötajale peab 24 tunni jooksul jääma vähemalt 11 tundi (§ 51 lg 1, erandiks lg 4) ning 7-päevase ajavahemiku jooksul vähemalt 36 tundi puhkeaega (§ 52 lg 2).

Nagu ikka, võib kokkulepitud töötundide arv arvestusperioodi kestel jooksvalt muutuda – mõnel päeval võib tööaeg kujuneda graafikujärgsest ajast pikemaks, teisel päeval võivad aga kokkulepitud töötunnid üldse tegemata jääda. Nii ületunnid kui puudujäävad tunnid selguvad alati arvestusperioodi lõpus ja need tuleb töötajale hüvitada. Ületunnid hüvitatakse töötajale võimalusel kas vaba aja andmisega või rahas (ületunnid tasustatakse 1,5-kordselt) ja seegi tuleb töölepingus selgelt kokku leppida. Kui arvestusperioodi lõpuks kujuneb töötunde kokkulepitust vähemaks, sõltub edasine sellest, kas töötundide vähesus on tingitud tööandjast või töötajast. Kui tööandja pole suutnud töötajale kokkulepitud mahus tööd anda, tuleb maksta puuduolevate tundide eest vähemalt keskmist töötasu (§ 35). Kui tundide puudujääk on tekkinud töötaja enda süül, ei ole tööandja kohustatud puuduolevaid tunde kompenseerima. Riigipühal tehtud töötunnid tasustatakse kahekordselt (§ 45 lg 2). Öisel ajal töötamise eest makstav tasu võib olla arvestatud töötasu sisse, kuid vastav kokkulepe peab olema töölepingus selgelt kirjas. Kokkuleppe puudumisel tuleb ööajal töötatud tundide eest maksta 1,25-kordset töötasu (§ 45 lg 1).

Artikkel ilmus kaubanduskoja märtsikuu Teatajas.

Allikas

Isikliku sõiduauto kasutamisest ettevõtluses

/in /by

Ettevõtjad on tundnud huvi, milliseid makse tuleb tasuda ja mida silmas pidada, kui ettevõtlusega seotud sõitudeks soovitakse kasutada isiklikku sõiduautot.

Isikliku sõiduautona käsitletakse sõidukit, mis on töötaja või ettevõtte juhtimis- või kontrollorgani liikme kasutuses ning ei ole ettevõtte omanduses ega valduses. Sellist sõidukit on võimalik kasutada ettevõttega seotud sõitudeks kahel viisil – isikliku sõidukiga tööalaseid sõite tehes või rentides sõidukit ettevõttele kasutamiseks. Isikliku sõiduauto kasutamisel peetakse töösõitude üle arvestust sõidupäeviku abil. Ettevõttele renditud sõiduki kasutamisel ei ole sõidupäeviku pidamine kohustuslik, kuid sel juhul tuleb ettevõttel tasuda riigile igakuiselt erisoodustusmaksu 256 euro pealt, mis on rahandusministri määrusega kehtestatud erisoodustuse hind. Maksu ei pea tasuma, kui sõidukiga tehakse 100% üksnes töösõite, kuid ettevõte peab siiski olema vajadusel valmis sõitude otstarvet maksuametile tõendama. Kõige lihtsam on seda teha sõidupäeviku abil.

Isikliku sõiduki kasutamisel kompenseerib tööandja ettevõtlusega seotud sõidud maksuvabalt kuni 335 euro ulatuses. Hüvitise sisse on arvestatud kõik auto kasutamisega seotud kulud (remont, kütus jne), mistõttu tuleb sellise variandi puhul kaaluda, kas 335 eurot katab kõik ühes kalendrikuus töösõitudele tehtavad kulutused. Hüvitise piirmäär on kalendrikuupõhine ning teistesse kuudesse seda tasaarvestusena üle kanda ei saa, lisaks tuleb suurema hüvitise maksmise korral tasuda piirmäära ületava osa eest erisoodustusmaks. Seetõttu ei ole isikliku sõiduauto kasutamine töösõitudeks mõistlik, kui töösõitudele tehtavad kulutused on püsivalt suuremad kui 335 eurot kuus. Sõidupäevikus tuleb kajastada sõiduki kasutaja nime, auto registreerimisnumbrit ning tehtud töösõitude alg- ja lõppnäite koos töösõidu sisu täpse kirjeldusega.

Paindlikumat kulude hüvitamist võimaldab isikliku sõiduauto rentimine ettevõttele. Sellisel juhul annab näiteks töötaja või juhatuse liige oma isikliku sõiduauto ettevõttele tasuta või tasu eest rendile. Tasu eest rentimisel tuleb jälgida, et renditasu oleks vastavuses turuhinnaga, sest tavapärasest kõrgema hinna eest tuleks tasuda erisoodustusmaksu. Ettevõtte töötajale või juhatuse liikmele makstavalt rendilt tuleb kinni pidada tulumaks. Rentimise korral katab ettevõte kõik sõiduki kasutamisega seotud kulud 100% ulatuses, kuid sõidukiga tehtavad erasõidud peab ettevõttele siiski hüvitama, vastasel juhul tuleb erasõitudele tehtud kulutuste pealt tasuda jällegi erisoodustusmaksu. Sõidupäeviku kasutamisel tuleb sellesse märkida samad andmed nagu isikliku sõiduki kasutamise korral, erinevus on vaid selles, et arvestust tuleb pidada nii töö- kui erasõitude kohta (erasõitude sisu ei pea täpselt kirjeldama). Allikas

Rahandusministeerium tahab kaotada sõidupäevikute nõude

/in /by

Rahandusministeerium tahab lihtsustada ettevõtete autode regulatsioone ja muuhulgas lõpetada sõidupäevikute pidamise kohustuse.

“Analüüsime rahandusministeeriumis, kuidas muuta ettevõtluses kasutatavate autode erakasutuse maksustamist kasutajatele tänasest lihtsamaks, sealhulgas kaotada nende autode puhul sõidupäeviku pidamise nõue,” ütles rahandusminister Sven Sester BNS-ile.

“Olen seda teemat arutanud ettevõtlusorganisatsioonidega ja nende arutelude pinnalt on selge, et tänane seadus pole kavandatud moel rakendunud. Ühest küljest on süsteem keerukas, teisalt on segakasutuses autosid märksa rohkem kui neid, millelt makse tasutakse,” rääkis minister.

“Lahenduse otsimisel oleme võtnud eelduseks, et eesmärk pole eelarvetulu kasvatamine, vaid lihtsam ja paremini järgitav maksuarvestus selliste autode puhul,” lisas ta. “Töö lahenduse väljatöötamisega aga alles käib. Tahan enne selle väljapakkumist pidada veel nõu ettevõtjatega, keda need muudatused otseselt puutavad.”

Neljapäeval, 10. märtsil tutvustab ka justiitsminister Urmas Reinsalu riigi ärikeskkonna konkurentsivõime tõstmise kava, milles nähakse Äripäeva andmetel muuhulgas ette sõidupäevikute nõude kaotamist. Sõidupäeviku täitmine koormab nii töötajat kui ka raamatupidajat. Hinnanguliselt võtab ametiauto sõidupäeviku pidamine selle täitjalt 10 minutit päevas, so umbes üks tund nädalas, seega üle 40 tunni ehk ühe nädala aastass. Sellele lisandub veel raamatupidaja töö.

Justiitsministeeriumi ettepaneku kohaselt võiks riik kaotada sõidupäevikute täitmise kohustuse ning tööandja sõiduauto kasutamist ei peaks lugema erisoodustuseks. Muudatuse tulemusena väheneks ettevõtjate halduskoormus, Maksu- ja tolliametil vabaneks täiendavaid ressursse ning maksutulude laekumise vähenemise saaks katta näiteks sisendkäibemaksu mahaarvamise täiendava piiramisega.

Ettevõtete valduses olevate segakasutuses autode, millega tehakse nii era- kui ka töösõite, ja nendega seotud kulude pealt saab ettevõte poole ulatuses sisendkäibemaksu maha arvata. Selleks et ettevõtja ei peaks täissummalt erisoodustusmaksu maksma, peaks segakasutuses oleva sõiduki kasutaja pidama sõidupäevikut mis võimaldaks maksta erisoodustusmaksu vaid eratarbesõitude pealt. Allikas

Füüsilise isiku üüritulu maksustamine alates 2016. aastast

/in /by

Alates 2016. aastast võib füüsiline isik üüritulust elamu või korteri üürimisega seotud kulude katteks 20% maha arvata. Selleks ta kuludokumente esitama ei pea. 20% mahaarvamine tehakse üüritulu deklareerimisel tuludeklaratsiooni alusel. Esmakordselt tehakse mahaarvamine 2016. a tuludeklaratsiooni alusel, mis esitatakse 2017. aasta 31. märtsiks.

Eluruumi üüritulu 20% mahaarvamist rakendatakse elamu või korteri üürimisel üürilepingu alusel.

Üüritulu (st summa, millest tehakse mahaarvamine) hulka ei loeta üüri kõrvalkulu ega koormisi, kui üürnik on neid ise tasunud või üürileandjale hüvitanud.

Näide 1. Üürilepinguga kokkulepitud üüri summa on 200 eurot kalendrikuus ning lepingujärgselt tasub korteriühistu esitatud arve alusel kommunaalmaksed üürnik. Üürnik tasub üürileandjale 200 eurot ja korteriühistule arve alusel 150 eurot. Üürileandja peab deklareerima selle kalendrikuu eest üüritulu 200 eurot.
Näide 2. Üürilepinguga kokkulepitud üüri summa on 200 eurot kalendrikuus ning lepingujärgselt lisandub sellele summale korteriühistu kommunaalmaksed, mida tasub üürileandja. Üürnik kannab üürileandjale 350 eurot. Üürileandja tasub korteriühistule arve alusel 150 eurot. Üürileandja peab deklareerima selle kalendrikuu eest üüritulu 200 eurot.

Tuludeklaratsioonis tuleb näidata kogu aasta üürisumma.

Üüritulu hulka ei loeta selliseid üürniku tasutud koormisi, mis on seotud kortermaja või elamu heakorraga. Näiteks on selliseks koormiseks kortermaja lumekoristuseks tehtud kulu. Kõrvalkuluks ega koormiseks ei saa aga lugeda üüritava eluruumi soetamiseks võetud laenumakseid või maamaksu ning juhul kui üürnik neid üürileandja eest tasub, siis loetakse need üürileandja tuluks.

Näide. Üürnik ja korteri omanik on kokku leppinud, et üürnik maksab üüri asemel korteri ostuks võetud laenu makseid. Omanik peab deklareerima tema eest tasutud laenumaksed kui üüritulu.

Juhul kui üürnik on teinud üüritavale eluruumile parendusi, mille läbi eluruumi väärtus on tõusnud ning kui üürileandja üürilepingu lõpus seda kulu üürnikule ei hüvita, siis on üürileandja tuluks väljaüüritud eluruumi väärtuse kasv võrreldes lepingu alguses olnud eluruumi väärtusega. Kui üürnik teeb aga taastusremondi, mille läbi korteri või elamu väärtus ei ole tõusnud võrreldes lepingu alguses olnud väärtusega, siis sellest üürileandjale maksustatavat tulu ei teki.

Kui üürileping on sõlmitud juriidilise isikuga, siis juriidiline isik peab tulumaksu kinni pidama üüri brutosummast, v.a üüri kõrvalkulud ja koormised. Üürileandjale tagastatakse tuludeklaratsiooni alusel 20% üüritulult enammakstud tulumaks.Allikas

Riigikogu kinnitas väikeettevõtete aruandluskohustuse vähendamise

/in /by

Riigikogu võttis neljapäeval, 10. detsembril kolmandal lugemisel 65 poolthäälega vastu raamatupidamisseaduse muutmise seaduse, mis võtab üle Euroopa Liidu raamatupidamisdirektiivi ning võimaldab seadus mikro- ja väikeettevõtjatel esitada senisest lühem majandusaasta aruanne.

Valitsuse algatatud raamatupidamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (65 SE) kaasajastab arvestusala õigusraamistikku ning viib selle kooskõlla Euroopa Liidu õigusega. Seadus annab selged kriteeriumid, kes on mikroettevõtja, väikeettevõtja, keskmise suurusega ettevõtja ja suurettevõtja ning mis on väike konsolideerimisgrupp, keskmise suurusega konsolideerimisgrupp või suur konsolideerimisgrupp.

Samuti annab seadus võimaluse mikro- ja väikeettevõtjatel esitada senisest lühem majandusaasta aruanne. Seaduse järgi koosneb mikro- ja väikeettevõtja raamatupidamise aastaaruanne vähemalt kahest põhiaruandest (bilanss, kasumiaruanne) ning lisadest. Nii ei pea mikro- ja väikeettevõtjad enam esitama näiteks tegevusaruannet.

 Eelnõu järgi on mikroettevõtja Eestis registreeritud äriühing, kelle varad on kokku kuni 175 000 eurot, kohustised ei ole suuremad kui omakapital, kelle müügitulu on aruandeaastal kuni 50 000 eurot ning kus on üks osanik, kes on ka juhatuse liige.

Väikeettevõtja on Eestis registreeritud äriühing, kelle näitajatest võib aruandeaasta bilansipäeval vaid üks ületada järgmisi tingimusi: varad kokku 4 miljonit eurot, müügitulu 8 miljonit eurot ja keskmine töötajate arv aruandeaasta jooksul 50 inimest.

Keskmise suurusega ettevõtja on Eestis registreeritud äriühing, kes ei ole mikroettevõtja ega väikeettevõtja ja kelle näitajatest võib aruandeaasta bilansipäeval vaid üks ületada järgmisi tingimusi: varad kokku 20 000 000 eurot, müügitulu 40 000 000 eurot ja keskmine töötajate arv aruandeaasta jooksul 250 inimest.

Suurettevõtja on Eestis registreeritud äriühing, kelle näitajatest aruandeaasta bilansipäeval vähemalt kaks ületavad järgmisi tingimusi: varad kokku 20 000 000 eurot, müügitulu 40 000 000 eurot ja keskmine töötajate arv aruandeaasta jooksul 250 inimest.

Eelnõu kohaselt on mikroettevõtjal võimalus esitada majandusaasta aruanne, mis koosneb lühikesest bilansist, kasumiaruandest ja kuni kolmest lisast. Mikroettevõtja ei pea esitama tegevusaruannet. Väikeettevõtja võib esitada majandusaasta aruande, mis koosneb pikast ja detailsest bilansist, kasumiaruandest ning kuni üheksast lisast, millede täitmine on kohustuslik vaid juhul, kui ettevõtjal on selliseid kirjeid ja need on olulised. Väikeettevõtja ei pea esitama tegevusaruannet.

Eelnõus sätestatakse Euroopa Liidu õigusest tulenev nõue, et suurettevõtjast börsiettevõtja peab ühingujuhtimise aruandes kirjeldama juhtorganites rakendatavat mitmekesisuspoliitikat ning selle tulemusi. Samuti peab suurettevõtja, kes on avaliku huvi üksus ja kelle töötajate arv on üle 500, tegevusaruandes kirjeldama oma ärimudelit, oma tegevusega kaasnevaid keskkonna- ja sotsiaalseid mõjusid, inimressursi juhtimist, inimõiguste järgimist ning korruptsioonivastast võitlust käsitlevat riskijuhtimist ja selleks rakendatavat poliitikat ja selle tulemusi.

Uus raamatupidamisseadus lähtub Euroopa Liidu raamatupidamisdirektiivist, mille eesmärk oli üle kogu Euroopa vähendada aruandluskohustust väikeettevõtetele, mille vastu Eesti pikalt seisis. Riik käis direktiivi pärast ka Euroopa kohtus, kuid kaotas vaidluse. Allikas

Ettevõtete kinnisvara on maksuameti teravdatud tähelepanu all

/in /by

Eesti maksu- ja tolliamet (MTA) on tänavu äriühingute ettevõtluseks registreeritud kinnisvara kontrollimisel tuvastanud 91 rikkumist, mille tulemusel on firmadelt tagasi nõutud üle paari miljoni euro käibemaksu.

Kokku on MTA käesoleval aastal kontrollinud 95 äriühingule kuuluvat maja või korterit kahtlustusega, et kuigi ruumid on registreeritud ettevõtluseks kasutatavana, siis tegelikkuses kasutatakse ruume isiklikul otstarbel, mistõttu on riigilt välja petetud maksutulu, kirjutab Äripäev.

MTA maksude osakonna juhataja Evelyn Liivamägi ütles kontrollide kohta, et iga kontrollijuhtumi tulemus sõltub detailidest, kuid üldpõhimõte on see, et kui ettevõtlusega seotud kulud ei ole maksustatud, siis eratarbimine on. “Käibemaksu saab tagasi selliselt kulult, mis on tehtud ettevõtte maksustatava käibe tekkimise jaoks,” märkis ta lehele.

MTA kontrolliosakonna talituse juhataja Kristi Veskus rääkis, et kahtluste kontrollimiseks vaatlevad maksuametnikud vajadusel objekti, küsitlevad maksumaksjat korterite ettevõtluses kasutamise kohta ning ka eluruumides viibivaid kolmandaid isikuid ruumides viibimise asjaolude kohta.

“Ettevõtjad, kes kasutavad eluruumi kas ainult või proportsionaalselt ettevõtluse eesmärkidel, suudavad tavaliselt ka hõlpsalt seda meile näidata ning kontakt on jäänud sel juhul lühikeseks,” märkis ta.

Veskuse sõnul on maksuametile alates 2013. aastast sagedamini silma jäänud äriühingud, kes omandavad eluruume ning ehitavad elamuid äriühingute nimele, kuid ei asu neid kasutama ettevõtluses, vaid annavad need äriühinguga seotud isikutele tasuta kasutada.

Advokaadibüroo Rask advokaat Villy Lopman ütles, et MTA hakkas kinnisvara kasutamist intensiivsemalt kontrollima juba mõni aasta tagasi. “Senise kogemuse pinnalt saab öelda, et äriühingute elukondlik kinnisvara mõjub maksuhaldurile nagu kutse käibemaksukontrolli teha,” sõnas Lopman ja lisas, et iga äriühing peaks arvestama sellega, et ühel hommikul võetakse see kutse vastu ja tullakse kinnisvara kasutamist vaatlema.

Oma praktikast tõi Lopman näite, kuidas pärast esimest või isegi mitut ettevõtja jaoks positiivselt lõppenud kontrolli ei maksa arvata, et rohkem maksuametnikud ei tülita. Ta kirjeldas juhtumit, kus kolm ametnikku olid leidnud varasemates kontrollides, et äriühingu käibemaksu käsitlus kinnisvara suhtes oli õige, kuid neljas leidis, et kõik varasemad eksisid ning käskis kogu käibemaksuarvestuse ümber teha.

“Elukondliku kinnisvara soetamine ja omamine tähendab äriühingule selget maksuriski ning seda just maksuhalduri kõrgendatud huvi tõttu,” ütles Lopman. Ta lisas, et kinnisvara ja sellega seotud käibemaksureeglid valmistavad jätkuvalt probleeme nii maksumaksjale kui ka maksuhaldurile.

Advokaadibüroo Cobalt partner Egon Talur rahustab ettevõtjaid, et need, kes on asjad enda jaoks läbi mõelnud ja riskid maandanud, makstes eluruumi kasutamise eest mõistlikku tasu, ei peaks maksuhalduri tähelepanu pärast liiga palju muret tundma.

“Ma ei ole seda tüüpi “optimeerimist” viimasel ajal väga kohanud. Enamasti siiski makstakse sellise eluruumi kasutamise eest ka tasu, mis kohe suure osa kaasnevatest maksuriskidest ka maandab,” lausus Talur.

Möödunud aastal kontrollis MTA 112 äriühingu nimele ostetud eluruumi ja leidis rikkumisi 95 äriühingu puhul. MTA nõudis neilt sisse ligi 4 miljoni euro ulastuses käibemaksu. 2013. aasta nõudis MTA sarnaselt sisse 1,6 miljonit eurot. Allikas

Maksumäärad 2016. aastal

/in /by
Maksu-ja Tolliamet avaldas oma kodulehel järgmise aasta maksumäärad ja maksuvaba tulu suuruse.
  • Tulumaksu kinnipidamise määr on 20%.
  • Maksuvaba tulu on 170 eurot kuus (rakendamiseks peab olema väljamakse saaja avaldus).
  • Täiendav maksuvaba tulu pensioni korral on 225 eurot kuus (rakendavad ainult I ja II samba pensioni maksjad).
  • Täiendav maksuvaba tulu tööõnnetus- või kutsehaigushüvitise korral on 64 eurot kuus (rakendamiseks peab olema väljamakse saaja avaldus).
  • Sotsiaalmaksu määr on 33%. Sotsiaalmaksu minimaalse kohustuse aluseks olev kuumäär on 390 eurot (2015. aastal kehtinud 355 euro asemel), s.t sotsiaalmaksu minimaalne kohustus on 128,70 eurot kuus. Ei ole veel vastu võetud!
  • Töötuskindlustusmakse määrad on töötajale 1,6%, tööandjale 0,8%. Töötaja töötuskindlustusmakse (1,6%) kinnipidamise kohustus lõpeb töötaja vanaduspensioniikka jõudmise või ennetähtaegse vanaduspensioni määramise kuu viimasel kuupäeval. Siinjuures säilib tööandjal kohustus ka edaspidi maksta vanaduspensionieas töötajale või töötajale, kellele on määratud ennetähtaegne vanaduspension, makstud palgalt töötuskindlustusmakset tööandjale kehtestatud 0,8%-lises määras.

    Näide

Meessoost töötaja, kelle isikukood algab numbritega 35212…, makse kinnipidamine lõpeb alates 01.01.2016 (vanaduspensioniiga on 63 aastat).

Naissoost töötaja, kelle isikukood algab numbritega 45301…, makse kinnipidamine lõpeb alates 01.02.2016 (vanaduspensioniiga on 63 aastat).

Lugege veel.

  • Kogumispensioni makse määr on kas 2% või 3%. Kogumispensioni makse kinnipidamise kohustust ning aastatel 2014–2017 konkreetsele isikule rakenduva maksemäära saab kontrollida isiku isikukoodi järgi või masspäringuga. Samal aadressil tuleb eakate töötajate puhul kontrollida kohustusliku kogumispensioni makse kinnipidamise lõpukuupäeva (kohustusliku kogumispensioni makse tasumise kohustus lõpeb II samba pensionifondi osakute esimese tagasivõtmise päeva aasta 31. detsembril). See tähendab, et näiteks, kui pensioniikka jõudnud töötajal algasid kogumispensioni väljamaksed 2015. aasta keskel, siis II samba maksed (2% või 3%) tuli pidada kinni kuni 2015. aasta 31. detsembrini tehtud väljamaksetelt ja alates 2016. aasta 1. jaanuarist tehtud väljamaksetelt makset enam kinni ei peeta. Vanaduspensioni ea piiri ületanud töötajatel, kes jätkavad töötamist ning ei alusta kogumispensioni väljamaksete saamisega, toimub kogumispensioni arvestamine edasi tavapärasel viisil.

2015. aasta detsembrikuu eest töötasu ja muude tasude ning sellelt kinnipeetavate ja arvestatavate maksude (maksete) arvestamisel tuleb meeles pidada, et vastavalt maksuarvestuse kassapõhisele printsiibile juhul, kui töötasu detsembrikuu eest makstakse välja jaanuaris, siis tuleb maksud ja maksed arvestada 2016. aasta määrades ja deklareerida jaanuarikuu eest esitataval vormil TSD (esitamise tähtaeg on 10. veebruar 2016). Kui aga detsembrikuu töötasu makstakse välja 2015. aasta detsembris, siis tuleb maksude ja maksete arvestamisel/kinnipidamisel rakendada 2015. aasta määrasid ning deklareerida maksud ja maksed 2015. aasta detsembri eest esitataval vormil TSD (esitamise tähtaeg on 11. jaanuar 2016).

ALLIKAS